Enno Eilo: sport loob elus tasakaalu

Nagu eeltoodust näha, on Enno tegemiste üheks läbivaks märksõnaks sport. See on tema elus alati olulisel kohal olnud ning kuigi nüüd on tema suurimaks armastuseks rattasport, siis alguse sai kõik hoopis kergejõustikust. „Kui asusin õppima Tihemetsa tehnikumi, siis oli plaan hakata motokrossi sõitma. Sellest siiski midagi välja ei tulnud ja läksin hoopis kergejõustikutrenni,“ meenutab Enno. Kergejõustikus selgus, et noormehel on annet sprindidistantside peale ja ta hakkas tõsisemalt jooksutrenni tegema. Ennole sobis joosta nii 100 m kui 800 m distantse ning eesmärgid olid kõrged. Ta korjas medaleid JÕUD-i võistlustelt ja käis end proovile panemas teistes Balti riikides. „11,0 oli 100 m jooksus jalas,“ kinnitab ta. Siis aga tõmbas põlvevigastus jooksuspordile kriipsu peale. Kusjuures vigastus ei tekkinud mitte jooksurajal, vaid talvel reesõidu käigus.

 

Spordipisik sees

 

Üsna varsti peale põlvevigastust pidi Enno minema Nõukogude armeesse, kus hea sportlik põhi tuli kasuks, sest tänu sellele sai aega teenida kodu lähedal ja oluliselt paremates tingimustes kui n-ö tavaline kodanik. „Alguses olin Tallinnas miilitsapataljonis, aga lõpuks maandusin Riiga. Talviti ma ei olnudki väeosas, sest suusatasin diviisi võistkonnas, isegi Tartu Maratonil osalesin. Tol ajal hakati kasutama uisusammu ning meid kupatati kohe Otepääle, kus Šmigunid hakkasid meile seda õpetama,“ meenutab Enno.

Kuna spordipisik istus Ennos tugevalt sees, siis sõjaväest naastes pöördus ta oma teise lemmiku, motokrossi, juurde. „Motovarustus oli mul endal olemas ja umbes neli aastat proovisin seda rida ajada. Pereelu, töö ja ametikõrgendus tõrjusid hobi aga vaikselt tahaplaanile, kuid IZ klassis sõitsin ühel võistlusel ikkagi poodiumikoha välja. Ega ma kõiki sõite ei lõpetanudki, sest tsikkel andis tihtipeale alla,“ muigab Enno.

 

Kui ta motokrossiga lõpu tegi, siis jäi mingiks ajaks soiku ka spordi tegemine ja kehakaal hakkas tasapisi kasvama. Enno tundis ühel hetkel, et midagi tuleb ette võtta. „Hakkasin hirmsasti jooksma, aga põlveprobleem lõi uuesti välja ja pidin minema lõikusele,“ räägib ta. Peale operatsiooni teatas arst, et mõtted spordi tegemisest tuleks peast heita. Mees sellega ei leppinud ja pika pinnimise peale möönis tohter, et hea küll, ujuda ja rattaga sõita võib. „Siis ma rattaspordi juurde jõudsingi,“ lausub Enno.

 

Rattavõistlustelt ürituste korraldajaks

Ta ostis endale Mirko Põldmalt korraliku võistlusratta ja läks sellega kohe stardijoonele. Kuna mehe sees pesitseb ka korralik organiseerija vaim, ei piirdunud ta ainult sõitmisega, vaid korraldas samal aastal Rakkes esimese rattavõistluse, kuhu tuli kokku 25 sõitjat. „Osalesin võistlustel ja nägin, kus korraldaja saaks rohkem pakkuda ja mida võiks paremini teha ning tahtsin neid ise kohe ellu viia,“ avaldab Enno, miks ta võistlusi korraldama hakkas.

Üsna pea sündisid suuremad plaanid ning nende täideviimiseks oli vaja võtta pangalaenu ja  alustada A-st ja B-st. „Kui ma 2001. aastal esimese rattamaratoni mõttega lagedale tulin, siis tellisin suure bussi, panin selle täis inimesi, kes olid lubanud korraldamisel appi tulla ja suundusime Otepää Rattamaratonile. Vaatasime üle, kuidas kõik toimub, mismoodi võistluskeskus on paigutatud, rajad tähistatud jne,“ selgitab Enno, kuidas teiste kogemustest õpiti. „Kui praegu tuleb uus inimene võistlustele appi, siis teised oskavad teda juba õpetada, aga tol ajal ei olnud neid teadmisi Rakkes kuskilt võtta,“ lisab ta.

Teiste tarkused pandi kõrva taha ja esimene Rakke Rattamaraton oli tõsiasi. Kohale tuli 160 inimest ja tagasiside oli väga positiivne. Järgmisel aastal oli etapp juba osa maratonide sarjast ja osalejate arv tõusis hoobilt 600 peale. „See hüpe oli päris kreisi, samuti sai kohe selgeks, et rada, mis oli algselt välja mõeldud ja esimesel aastal kasutatud, massile ei sobi. Tuli hakata korrektiive tegema ja rada muutus oluliselt,“ meenutab Enno.

 

Igas töös leidub suhkrutükk

Võrreldes ajaga, kui spordimees maratoni korraldamisega alustas, on kohalikul võistlusmaastikul mõndagi muutunud. Suur muutus toimus siis, kui 2015. loodi rattasari, mis viimased kolm hooaega kannab nime Bosch Eesti Maastikurattasari.

Kui see sündis, siis algne plaan oli tegelikult, et kõikide etappide korraldajad hakkavad seda ühiselt juhtima, aga elu näitas, et päris nii organisatsioon ei toimi. Oli vaja inimest, kes koordineerib, peab läbirääkimisi, suhtleb toetajatega jms, ning see roll otsustati anda Enno kanda. Oma panuse annavad muidugi kõik teised etappide korraldajad, näiteks Rõuge Rattamaratoni peakorraldaja Ivar Tupp kannab hoolt sarja sekretariaadi töö sujumise eest ning suuremad otsused ja plaanid arutatakse läbi etappide peakorraldajatega ühiselt.

 

Tööd jätkub korraldajatel aasta ringi ning uue hooaja eeltöö hakkab pihta juba siis, kui käesolev ei ole veel läbigi. Paika tuleb panna kalender, rääkida toetajatega, mõelda läbi võimalikud uuendused jne. Töö on üsna pingeline ning Enno teab, et iga korraldaja on vahetult enne maratonistarti mõelnud, et see on viimane kord ja rohkem enam ei jaksa. Kui aga võistluspaigas saavad asjad kokku korjatud, võistlejatelt on tulnud hulgaliselt positiivset tagasisidet, siis need mõtted enamasti kaovad. Nii leidubki alati suhkrutükk, mis korraldustöö tegemisväärseks muudab. Enno jaoks on selleks ootamatud olukorrad, mida ei oska ette näha, aga mis saavad edukalt lahendatud. „See annab sellise positiivse emotsiooni või pingelanguse, mida võib võrrelda tundega, kui pärast pikka ronimist jõuad mäetippu ja tunned selle vallutuse üle suurt rahulolu,“ kirjeldab Enno.

 

Oluline on sarja oma nägu

Spordivõistluse puhul peab Enno oluliseks, et sellel oleks oma nägu ja seda on püütud silmas pidada ka sarja juures. „Eesti on nii väike, et meil ei ole vaja mitut ühesugust sarja. Kui hakkasin korraldustööd juhtima, siis ütlesin samuti esimese asjana, et meil on vaja täiesti oma nägu,“ lausub ta.

Korraldaja usub, et oma nägu on õnnestunud luua ja see on toonud edu. „Viimased kolm aastat on osalejate arv kasvanud, mis tänase ürituste rohkuse juures on päris hea näitaja. Kui sa püüad ja panustad, siis seda pannakse tähele. Osalejal näiteks ei jää märkamata, kas põõsa tagant oli rada niidetud või mitte. Minule kui sarja juhile tuleb peale igat etappi tagasisidet, mis oli halvasti, mis hästi, mida inimesed ootaksid ja vahel leidub seal tõelisi pärle. Vaja on teisi kuulata,“ lausub ta.

Elus peaks valitsema tasakaal

Lisaks rattasarjale on Enno hoole all tema tütar Greete Steinburg, kelle heaks ta teeb mänedžeritööd – aitab toetajaid leida, tegeleb varustusega, saadab vahel võistlustel jne. Greete omakorda on väikesest peale kaasa löönud Rakke Rattamaratoni korralduses, kus viimastel aastatel on täielikult tema vastutada olnud võistlejate stardinumbrite komplekteerimine.

Räägitakse küll, et inimvõimetel piire ei ole, aga viimasel ajal tunneb Enno, et kuskile tuleb piir tõmmata, sest ta tahaks rohkem pühenduda ja vahel puhata, aga liiga suur kohustuste hulk seda alati ei võimalda. Näiteks ratta selga ta ise enam eriti istuda ei jõuagi ja sellest tunneb mees puudust. „Pean õppima rohkem „ei“ ütlema, sest see mul eriti hästi veel välja ei tule,“ tunnistab ta.

Enno tahaks rohkem tegutseda ka Rakke Spordiklubi juures, mis tema eestvedamisel loodi juba aastal 1999. „Klubisse ma ei jõua praegu nii palju panustada kui tahaks,“ tõdeb ta. Õnneks annab just klubi põhjust rõõmustada, sest sealt on aastate jooksul tuule tiibadesse saanud mitmed noored. „Mulle teeb kõige suuremat heameelt see, et meie klubist sirgunud noored on kõik elus edasi jõudnud, töötavad headel ametikohtadel ja neist on saanud head inimesed,“ lausub Enno. Ta usub, et just spordil on tähtis roll selles, et inimene suudaks püsida tasakaalus. „Sport võiks olla osa iga inimese elus, sest see maandab stressi. Olgu selleks siis rattasõit või kabe, spordis on alati väike hasart juures. Meie igapäevane elu on pingeline ja aina pingelisemaks läheb, aga sport on selline vahend, mis elus tasakaalu loob.“

 

Tekst: Merilin Piirsalu

 

Fotod: erakogu