Martin Laas otsib maastikurattamaratonidel maanteesõidule vaheldust

Martin on pärit Viljandimaalt Mõisakülast, aga suurema osa lapsepõlvest veetnud Tartus, kuhu kolis koos perega 5-aastaselt. Martin oli sportlik poiss, käis läbi palju erinevaid trenne aga ei jäänud esialgu kusagile pikemalt pidama. Rattatrennigi on ta alustanud kahel korral. „Esimest korda läksin, sest mulle meeldis rattaga sõita ja koolikaaslane kutsus. Kui kuulsin, et trennis peab ka jooksma, suusatama ja jõusaalis käima, mõtlesin, et seda ma teha ei viitsi ning teist korda enam kohale ei läinud. Kaks aastat hiljem mängisin Tamme staadionil jalkat ja nägin, kuidas rattapoisid tulid maanteelt ja tegid staadionil lisaharjutusi, siis mõtlesin, et tahaks ikkagi proovida. Olin siis 13-aastane ning esimesel suvel jätsin palju trenne vahele ja tegin muidu lollusi, aga sügisest jäin pidama,“ meenutab Martin.

 

Sportlaseks saamine kulges tasapisi

Tema esimeseks klubiks oli Jalgrattaklubi Tamme ja treeneriks Harald Osjamets. Mõni aeg hiljem sai Tamme klubist Rein Taaramäe Rattaklubi ja sinna liikus ka Martin. Esialgu meeldis talle lihtsalt rattaga sõita ning ta ei teinud plaane hakata profisportlaseks. „Nooremana ma ei mõelnud, et tahan rattasportlaseks või olümpiavõitjaks saada. 15-16 aastaselt olin ma Eesti mitte keegi, jäin enamikes sõitudes kohe alguses liidritest maha. Juunioride esimesel aastal ei kuulunud ma isegi Eesti koondisesse, aga siis hakkasid tulemused paranema ja rattasportlaseks saamine tuli kuidagi loomulikult,“ räägib ta.

 

Tõsisema sammu oma karjääris tegi noormees 2013. aastal, kui sõlmis lepingu Prantsusmaa amatöörklubiga Team Pro Immo Nicolas Roux. Klubi huviorbiiti jäi ta tänu Rein Taaramäele, kellel oli tolle spordidirektoriga kontakt ja kes oma klubi kasvandikku soovitas.

 

 

Uued kogemused mägedes

Prantsusmaal sattus Martin otsekui täiesti uude maailma, kui pidi hakkama sõitma mägedes. „Sisuliselt ei olnud ma välismaal üldse võistelnud. Eesti on ju ikkagi sile maa ja alguses olid mäed natuke ehmatavad. Samas aitas nendes tingimustes treenimine ja võistlemine teha arengus suure sammu edasi,“ räägib sportlane. „Esimesel kolmel kuul ei lõpetanud ma ühtegi mägist etappi. Ega alguses keegi minult midagi ei oodanudki, aga endal oli paha tunne, kui jälle lõpuni ei jõudnud. Kui sain jalad alla, siis hakkasin etappe lõpetama ning esimese aasta maikuus teenisin etapivõidu ja tuurivõidu. Siis hakkasin ise ka rohkem võimalusi nägema ja lootma,“ meenutab Martin.

 

Mäed ei ole siiani aga tema suurimad sõbrad, sest profiililt on ta puhas sprinter. „Natuke peab ikka sprinter mäge ka ronima ja 2-3 km peab jaksama pundis sõita, aga kui mägisel sõidul on üle 5 km tõusud, siis sprinterid sõite ei võida. Siledamal etapil, kus on näiteks 3-4 mitte väga rasket tõusu, on võimalik sprinteril ka võita,“ selgitab rattur.

 

Prantsusmaalt USA-sse

Kui Martin oli kolmandat aastat Prantsusmaal amatööride ridades, võitis ta Eestis Tour of Estonia sõidu ja sai peale seda kirja profiklubi Delko Marseille Provence KTM mänedžerilt. Martin võeti katseajale ning ühe aasta sõitis ta nii amatöör- kui profiklubi eest. Edasi sõlmis noormees profiklubiga kahe-aastase lepingu. Praegu kuulub Martin USA kontinentaaltiimi Team Illuminate ridadesse, kellega allkirjastas lepingu 2017. aasta lõpus. USA tiimi kuulumine ei tähenda aga Ameerikas viibimist ning võidusõidud ei too eriti sageli ka Euroopasse. Hoopis rohkem on sel hooajal tuuridel käidud Aasias. Aprilli alguses võitis meie mees Tai velotuuril ka ühe etapi, mis oli nii talle kui tema tiimile sellel aastal esimene.

 

 

Kõrgemale ja kaugemale
Pikemas perspektiivis on Martini eesmärk sirgjooneline. „Ikka tahaks tulemusi ja tagasi kõrgemale profileeri. See ongi käesolev aasta eesmärk,“ tunnistab ta.

Eesmärke aitab sportlasel täita itaallasest treener, kes koostab treeningplaanid, analüüsib võistlusi ja uurib alati ratturi enesetunde ja arvamuse kohta. Silmast-silma mehed omavahel kohtunud ei olegi, aga koostöö toimib hästi ja omavaheline suhtlus on neil igapäevane.

 

Võistlusreisid ja laagrid viivad Martini sageli kodumaalt eemale, aga nii palju kui võimalik teeb ta ikkagi trenni Eestimaa pinnal. Hooajal sõidab peamiselt ratast ja mahutab tavaliselt nädalasse ka ühe jõusaalitrenni. Talvisel ajal on jõusaali osakaal suurem ja vahelduseks käib rattur jooksmas või suusatamas. Mahud on korralikud – rattakilometraažiks oli tal möödunud aastal näiteks 26 000 kilomeetrit.

 

Esimene maastikumaratoni võit

Võimalusel osaleb Martin ka kodustel võistlustel ning mitte alati ei ole see maanteesõit. Näiteks mai alguses võttis ta osa Bosch Eesti Maastikurattasarja esimesest etapist, Mulgi Rattamaratonist Viljandis ja meenutab seda kui oma karjääri ühe raskeima algusega sõitu üldse. „Raskeks kujunes ilmselt seetõttu, et ma ei jõudnud soojendust teha ja polnud tükk aega enam maastikurattaga sõitnud. Eelmisel päeval toimus Tallinnas üks võistlus ning sellest olid jalad natuke väsinud ja keha šokis. Sõidu alguses pandi kohe päris kõva tempo peale ka, mis muidugi näitab selle võistluse taset,“ lausub Martin.

 

Mida kilomeeter edasi, seda paremaks tunne läks ja lõpus sai ta maksma panna oma sprinterivõimed, edestades Gert Jõeäärt finišis vähem kui sekundiga. „Võit tuli väikese üllatusena. See oli mulle üldse esimene maastikumaratoni võit Eestis ning enne starti ma küll ei mõelnud, et võiksin sõidu võita. Üldjuhul ei mõtlegi ju nii, vaid lähed alati endast lihtsalt parimat andma,“ ütleb ta.

Maastikusõit pakub vaheldust

Martin on end kirja pannud ka 18. mail toimuvale Rõuge Rattamaratonile. Tema ootused enne sõitu on siiski tagasihoidlikud. „Ootan seda, et saan seista stardirivis kollase särgiga. Ma arvan, et see on esimest ja viimast korda, kui ma selles sarjas liidrisärki kannan,“ muigab rattur. Ta ei oska pakkuda, kes on Rõuge radadel kõige kõvem konkurent. „Kõik need, kes TOP 10 hulka sõidavad, võivad võita.“

 

Mis aga ühte maanteeratturit metsa sõitma ajab? „Viimastel aastatel olen mitmeid kordi käinud maastikumaratonidel. Nii saab kirja raske trennipäeva ja see on tavapärasele treeningule hea vaheldus. Maanteel on kõik ühesugune ning mulle meeldib, et maastikul on olud palju mitmekesisemad. Maastikusõit arendab ka hoopis teistmoodi, sul on vaja vahepeal püsiti seista ja kurvides teistmoodi ratast käsitseda jne,“ räägib ta.

 

Silmaring laieneb

Lõpetuseks kinnitab Martin, et mitmekesine ratturielu talle praegu meeldib. „Saan käia välismaal ja näha erinevaid paiku. Võistluste ajal muidugi ei jõua väga palju vaadata, aga laagris või mõni päev enne võistlusi saab rohkem ringi käia. Kui näed maailma eri paigus toimuvat oma silmaga, siis oskad mitmetele asjadele hoopis teise pilguga vaadata. Mõne asja kohta saad kinnitust, teise kohta saad aga aru, et päris nii ei ole, nagu sulle on räägitud,“ arutleb rattur.

 

Igalt poolt maailmast on aga kõige parem alati tulla koju Tartusse, kus teda ootavad elukaaslane ja väike poeg. „Kui võistlustel või laagritel on pikem vahe, siis tulen alati koju. Profina on õnneks su enda teha, kus sa elad ja pesitsed, pead sellest ainult tiimile teada andma,“ lausub Martin.

 

Tekst: Merilin Piirsalu

 

Fotod: Bosch Eesti Maastikurattasari