Taavi Kannimäe: rattamaratonidel pole iial sarnaseid päevi ega olusid

Rattaspordiga tegi Taavi lähemat tutvust juba 10-aastaselt, tänu sugulasele, kes rattamaratonidel osales. „Juhuse tõttu sattusin pealtvaatajana ühele maratonile ning asi tundus niivõrd põnev, et mõne aja pärast oli stardis mu vanem vend Viljar Kannimäe ja paari aasta pärast ma ise,“ meenutab ta. „Esimese 10 aasta vältel sõitsin rattaga üsna vähe, aastas nii 2000-5000 kilomeetrit ja võistlustel käisin siin-seal nii, kuidas võimalusi ja tahtmist oli,“ lausub Taavi.

Tõsisem tahe ja motivatsioon üha paremaks saada tekkis tal 3-4 aastat tagasi ja täna on mees tõeline rattahunt. „Viimase kolme-nelja aastaga olen treeninud oma äranägemise järgi ja mahtu sujuvat kasvatanud. Enamik vabast ajast ja sissetulekust lähebki just rattaspordile,“ tunnistab ta.

 

Ratta seljas pea iga ilmaga

Taavi sõidab rattaga aastaringselt olenemata ilmast, vaid suure vihmaga ja külmaga jääb ratas varju alla. „Kuigi mu jäsemed kardavad väga külma, teen kuni -15 kraadise ilmaga treeningud väljas. Külmema temperatuuriga muutub rattasõit liiga ebamugavaks ja peab muud välja mõtlema. Treenin nii palju kui töö ja muude tegevuste kõrvalt aega jääb ja keha parajasti välja kannatab, aga üle kahe päeva nädalas üldiselt ei puhka. Viimastel aastatel olen talveperioodil ka Hispaanias laagris soojemaid ilmu ja mägesid nautimas käinud. Möödunud hooajal osalesin kokku 50 suuremal ja väiksemal võistlusel,“ teeb ta lühikese ülevaate oma harrastuse ulatusest. „Põhilise mahu kogun maanteel, vähemal määral maastikul, sest nii on lihtsalt odavam. Väikeste eranditega olen siiani aga võistelnud vaid peaasjalikult maastikul, kus tunnen end mugavamalt.“

Võrratult vaheldusrikas

Taavi naudib rattasporti eelkõige selle vaheldusrikkuse ja ala iseloomu pärast. „Võrreldes muude aladega on rattasõit kasvõi juba ühe võistluse või treeningu lõikes niivõrd varieeruv. Trennides on võimalik katta pikki vahemaid ja näha palju, näiteks jalgpallur, võrkpallur või kiiruisutaja veedavad suurema osa oma ajast ühel samal sarnasel väljakul või fikseeritud ringil,“ võrdleb ta. „Ratturil on palju väljundeid juba erinevate rattadistsipliinide osas ning ka puhtalt maratoni formaadis pole iial sarnaseid päevi ega olusid. Võib olla nii kuuma, külma, lund, vihma, muda, tolmu jne. Vahel seda kõike isegi üheainsa maratoniga – igav ei hakka kunagi,“ kinnitab ta.

 

Hauka Veloklubi ja Team Antsla

Kuna rattasport on paljuski tiimisport, kuulub ka Taavi Antslas tegutsevasse Hauka Veloklubisse, kus on liikmeid 40 ringis ja kes kohalikule rattaelule tublisti hoogu annab. Näiteks korraldatakse Antslas nelja-etapilist rattasarja ja juba viiendat aastat Kaika rattamaratoni. Lisaks organiseeritakse matku ning kui lumi maas, siis ka suusaüritusi.

Taavi usub, et tänu klubi tegevusele on paljud kohalikud lapsed varakult rattaspordis kodus, kuna igast klubi korraldatud võistlusest võtab osa mitukümmend suuremat ja väiksemat rattasõpra.

Osaliselt Hauka Veloklubist on Taavi eestvedamisel 2018. aastal tuule tiibadesse saanud ka Team Antsla. „Tiimi loomise eesmärgiks oli meie kodukohta laiemalt tutvustada ja Bosch Eesti Maastikurattasarjas välja panna Antsla kandi tugevamaid rattureid koondav võistkond,“ ütleb Taavi. Hauka Veloklubist kuulub lisaks talle võitskonda Karl Pruuli ja väljastpoolt veel Viljar Kannimäe, Markus Pajur, Tarmo Mõttus ja Armin Pilv.

Taavi sõnul on ühise meeskonna ja klubi liikmeks olemine oluline. „Seltsis on segasem. Trennid lähevad mitmekesi oluliselt kiiremalt. Kui liiga palju üksi treenida, siis see võib nüristav olla. Lisaks on rattasport meeskonnaala, kus tiimikaaslased üksteist aitavad,“ ütleb ta.

Võidukas tiim

2018. aasta oli verinoorele Team Antslale edukas, sest Bosch Eesti Maastikurattasarjas saavutasid nad võistkondade arvestuses esimese koha. Taavi tõdeb, et starti mindigi võidumõtted peas. „Muidugi teadsime, et niisama möödaminnes esikohale ei tõuse. Meil oli nii õnne kui ka ebaõnne ning lõppkokkuvõttes suutsime kerge eduga esimestena poodiumile astuda. Olime võistlustel nii juhtpositsioonil kui ka tagaajajad, kuid teise koha saanud Veloplusi tiim sai ühelt etapilt kesisema tulemuse ja nii jäigi meil viimasel etapil Rõuges ülesandeks vaid oma ära teha, et võit koju tuua.“ Naljaga pooleks lisab ta, et edu tõid tugevad tiimiliikmed, pisut taktikat ja tasemel jootjad ehk oma naised raja ääres.

Taavi soovitab teistelgi võistkonnaga starti minna, sest see annab personaalsetele eesmärkidele lisapõnevust. Hauka Veloklubi näitab igatahes teistele eeskuju, sest paneb tänavu Bosch Eesti Maastikurattasarjas lisaks kahele meeskonnale välja ka naiskonna.

Ka personaalsed eesmärgi on Taavil kõrged, sest miks mitte üle sõita möödunud aastal sarjas saavutatud individuaalne kolmas koht? Tookord kogus ta neljanda koha saanud Raido Saarega küll sama palju punkte, kuid Taavil oli kirjas ka esikoht Jõelähtme rattamaratonilt ning parim saavutatud koht sai määravaks.

 

 

Põnevust jagub

Meenutades mainitud sarja eelmist hooaega, ütleb Taavi, et kõige ekstreemsem hetk oli Tallinna maratonil, kui tema rattal purunes käiguvahetaja ning ta pidi sõidu pooleli jätma. Lemmikuks jäi Taavile aga Rõuge etapp. „Seal tuleb kõige ehedamalt välja sõitja tegelik tugevus ja sõiduoskus. Rõuge rada on singlite ja tõusuderohke ning seal ei teki gruppe. Ei tasu karta lühiajalist maha jäämist eessõitjast, kuna mitmekesi rongis sõites seal eelis puudub. Ja kui üksi eest ära saad, siis konkurentide meeskonnatöö seljataga olulist rolli ei mängi,“ leiab ta.

Kõrge klassiga kodurajad

Team Antsla on sellelgi aastal Bosch Eesti Maastikurattasarjas stardis, eesmärgiks ei rohkem ega vähem, kui esikohta kaitsta. Võimalused on selleks kahtlemata olemas, sest trenni on tehtud tublisti. Taavi sõnul on Antsla kandi rajad treenimiseks pea ideaalsed. „Maastikusõiduks on kõigile soovijaile 5 km pikkune krossirada minu kodumetsas, millel olen minagi oma oskusi kõvasti lihvinud. Lisaks on võimalik treenida paljudel Haanja rattaklubi krossisarja osavõistluste radadel Võru ümbruses. Maanteesõidust rääkides on miinuseks vaid see, et mõned suuremad kruusateed pole siiani mustkatte all ja nendel ei ole kõige mugavam sõita,“ ütleb ta. Peamiseks eeliseks keskmise linnainimese ees on Antsla kandis aga väga hõre liiklus. „Keskmine tallinlane näeb rohkem autosid juba majast välja astudes, kui siinkandis kogu trenni vältel. Sellest tulenevalt on maakohas treenimine oluliselt ohutum. Lisaks laiub lähedal tõusuderohke Haanja kõrgustik, tänu millele iga küngas võistlustel ära ei ehmata,“ lausub Taavi.

 

MIKS IKKAGI RATTASPORT?

 

Palusime ka teisel Team Antsla liikmetel rääkida, miks neile rattasport meeldib ja milline oli eelmisel aastal nende lemmiketapp Bosch Eesti Maastikurattasarjas.

 

Tarmo Mõttus „Mulle ei meeldi rattasport, ma armastan seda. Radade valik on piiritu, sõita saab praktiliselt igal pool. Kiirus, osavus, pingutamine – kõik on nauditav.

Raja poolest meeldis Rõuge, aga kõige paremad emotsioonid jäid Tallinna maratonist. Olin seal pikal distantsil pool sõitu üksi Red Bike’i kolmiku vastu. Nad hakkasid mind loksutama ja üksteise alla paugutama, aga suutsin siiski lõpuni ära kesta. Viimasel kilomeetril püüdsime pikalt 3. kohal sõitnud Tarmo Neemela kinni ja tegime finišit poodiumi peale. Jäin küll napilt poodiumilt välja, aga emotsioon jäi hea.“

 

Viljar Kannimäe: „Mulle meeldib liikuda vabas looduses ja parim vahend selleks on ratas. Rattasõit pakub piisavalt adrenaliini ja hea varustus on see, mis paneb silma iseäranis särama. Eriti meeldib mulle sõita maastikul, sest ükski trenn või võistlus ei sarnane eelmisega, alati on midagi uut.

Eelmise aasta lemmiketapp oli Rõuge. Seal on tavaliselt keskmisest rohkem tõusumeetreid, mõõdukalt tehnilisi elemente ja sellepärast meeldib mulle see rada kõige enam.“

Markus Pajur: „Rattasport meeldib mulle sellepärast, et võisteldes loeb tehniline pool ja kaarte segab tihtipeale ka õnn.

Eelmisel aastaloli mu lemmik Rakke etapp, kuna sealne rada meeldis mulle ja seal tuli mu esimene maratoni võit!“

 

Armin Pilv: „Treeningute juures meeldib mulle väga see, kui palju ma selle käigus näen ja avastan. Samuti valikuvabadus – kui mingi koht tundub huvitav, on mul võimalus keerata just selles suunas. Kõik see ongi rattaspordi juures nauditav. Võistlustel osaledes paelub võistluspinge – tahan alati anda endast maksimumi ning peale sõitu, kui olen enda eesmärgi täitnud, on emotsioonid kirjeldamatud.

Lemmikrada on Rõuges, sest see on kõige tehnilisem ja raskuselt huvitavaim.“

 

Kes tahab Team Antslaga mõõtu võtta, siis Bosch Eesti Maastikurattasarja etappidel saab seda teha järgnevalt:

5. mai - Autoeksperdi 19. Mulgi Rattamaraton
18. mai - 21. Rõuge Rattamaraton
1. juuni - 5. Alutaguse Rattamaraton – Eesti meistrivõistlused rattamaratonis
15. juuni - 13. Jõelähtme Rattamaraton
14. juuli - 17. Rakvere Rattamaraton
28. juuli - Škoda Laagri 19. Rakke Rattamaraton
24. august - 22. Tallinna Rattamaraton

 

Tekst: Merilin Piirsalu

Fotod: Bosch Eesti Maastikurattasari / erakogu